Erakondade rahastamine on muutunud veel ebaselgemaks

Allar Jõks endine õiguskantsler Äripäev, 01.10.2008 Viis aastat tagasi riigikogu ees esinedes rõhutasin, et annetuste keelamise asemel tuleks pearõhk panna rahastamise läbipaistvusele ja kontrollile. Vahetunud on koalitsioonid ja lubadused, hüppeliselt kasvanud erakondadele eraldatavad riigieelarve vahendid ja valimiskulutused. Ja vähenenud selgus erakondade rahastamise osas, mida ilmestavad aegajalt avalikkuse ette jõudvad korruptsioonihõngulised lood.

Ma ei saa anda hinnangut Äripäevas toodud juhtumile (puudutab Jüri Vilmsi Sihtkapitali – toim). Tegemist pole vaid üht erakonda puudutava küsimusega. Erakondade rahastamisega haakuvad valimisreklaamid. Kui surve valimiskulutuste kasvamiseks jätkub, suureneb ka ebaselge päritoluga raha vool erakonna kassasse. Valimiskulude suurus on pöördvõrdelises sõltuvuses sooviga tugevdada kontrolli. Sestap on arusaadav soovimatus reklaami piirata ja rahastamise kontrolli suurendada. Iga piirang nõuab järelevalvajat, Eestis see puudub. Euroopa Nõukogu (GRECO) hinnang erakondade rahastamise kontrolli süsteemile on ühene: ei vasta rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteile. Avalikkus (meedia) üksi pädeva kontrollorganita ei suuda tagada piisavat järelevalvet. Erakondadele, kellele meeldib iga tulega ristmiku ületada, praegune kord ja venitamistaktika paraku sobivad. Valimiskulude piiramiseks on mitu võimalust. Leedus näiteks võttis parlament kevadel vastu seaduse, mis keelab valimisklippide, -filmide jms näitamise kampaania ajal. Poliitiline reklaam raadios ja TVs võib toimuda vaid diskussioonide ja debattidena, seda rahastatakse riigieelarvest keskvalimiskomisjoni kaudu. Kui aga seada kuludele ülempiir, tagatakse kontroll erakonna pangakontode deklareerimise kaudu järelevalveorganis. Kõik kulutused tehakse selle pangakonto kaudu. Selliselt on reaalajas võimalik kokku lugeda reklaamiks kulutatud kroonid ja sendid. Kui reklaami ost kontol ei kajastu, on rikutud seadust. Eelnõu ettevalmistamist ei või lubada parteide tagatubadesse. Olukorras, kus parlamendi erakonnad seavad endale mängureegleid, on avalikkuse kaasamine möödapääsmatu. Kui Eesti riik ei taha kontrollida erakondi, riskib ta võimalusega, et seda hakkavad tegema mõne teise riigi erakonnad.